Valge öö küünlavalgus katab vee ääre nagu vaikne saladus, mida jagatakse vaid iseendaga. Delfiinide kutsed ujuvad kaugete palvetena, ankrudes meele sügavasse rahusse. Lähedal krooksuv konn ja siristavad ritsikad põimivad suveöö pimeduse pehme võrguga. See on hetk, mil päevakoorem sulab aeglaselt meditatsiooniks ja une piiril hõljub rahulikult. Tartu suveöö valgel piiril lahustub ärkamise ja puhkuse vahe pehmeks hingetõmbeks.