Kui silmad avanevad udustatud metsaserval, kostub thrushi laul — see viib lapsepõlve suvituile Eesti salu metsades, kus aeg seisis õhu sees. Võimas, kuid õrn juga täidab selle tühimiku oma pideva vulinaga, pakkudes vaikse ankurpunkti mõtetele, mis tahavad laiali joosta. Lehevõik tuules on nagu kauge sosin, mis ei sega, vaid toetab seda erilist rahu. Sul on tunne, nagu oleksid pikkade aastate pärast leidnud tee tagasi kohta, kus sa kunagi kõige rohkem kuulusid — ja et see poleks kunagi lahkunud.