Kui silmad sulged, tundub öö laienevat ümber sind nagu udune sügavus – kaugused pehmeksuvad, mured kaovad servadena. Hingamine muutub teadlikuks, aeg langeb aeglaselt, nagu sügave vee all ujuv keha, mis lõpuks leiab rahu. Äärmeta taeva all, kus eesti öö on pikk ja vaikne, sünnib vaikselt energiat täis hetk – nagu metsasee vahel seisates, kui kõik on veel ja veel ei ole. See ei ole lõpp, vaid vaikne algus.