Pirita kaldal valab päike kullavärvi vee peale ja õhtu kaldub vaikseks, nagu Tallinni mereäär talvel vaikseks jääb. Lainete rahulik hingamine viib päevase kiheduse kaugele ning mõtted hakkavad vabalt voolama. Põhjamerest kaugele kanduv valge vaaluhüüd jääb kõrval meenutuseks, et see meri on palju suurem kui meie üksikud mured. Siis vajab pehme pea lõpuks raskelt lõõgustuseks ning keha soojeneb kinnisel kihil. See on õhtuks üksi akna ääres, kui tööpäev on läbi ja hommik veel kaugel.