Sulged aeg on siin. Kaugeelel kosteb pehme vihm sellele, kui selle maa kaudne hääl ja süsinainelane mõistus on, ning iga sataenumbri kukkumine on nagu lõpmatu kirjundamine. Kauged tulvakõned ja mellowdud õhk soeavad ja rõhutavad su keskendamist, vabastades mõtlekud kindlatesse pindadesse. See on paik, kus aja rinnoolinud mõtted langevad ja uuesti sünnivad — kui sellele, kuidas vihm tantsib aknaela külge ja toob kaasa uue alguse.